5. veebruar 2010 nr 64
Viru Folgini on jäänud 186 päeva
http://www.virufolk.ee

Juhtkiri

Vinterdama – otsime tähendust sellele sõnale. Mantra Gora, muinasjutumaailm ja palju muid märksõnu võib öelda selle nädala numbri kohta.

Nädala kuulamissoovitus Tuulilt Jamie Cullum – Wind Cries Mary:

Tiit Lepik
tiit@virufolk.ee

Pilt

Kel tuleb tuttav ette, mis pildil, on sel talvel õnnega koos. Lubatakse järjekordset külmalainet. Foto: Toomas Tuul

Laulusõnad: Mantra Gora

Haldjatants

Sa vaatasid mind
Õhk hingamise puhus minuni
Mu juuste alt paljastus rind
Valge kleidi sa rohust näppasid

Kaskede vahelt su nägemist nägin
Päike kuivatas alasti keha
Sa ei mõista mis valesti tegid
Haldja tantsu piiluda ei tohi

Läbi tuulte ma keereldes tantsin
Mu laulust kajavad puude ladvad
Kuid sina kes metsas sa seisid
Nüüd seal samas sa kasena kasvad

Sa jälgisid mind
Su erutuse tõi minuni tuul
Kuid karistuseks jääb mulle su hing
Ja kehast saab metsa kauneim puu

Läbi tuulte ma keereldes tantsin
Mu laulust kajavad puude ladvad
Kuid mees kes piilus haldjatantsu
Nüüd seal samas ta kasena kasvab

Video „Haldjatants”: http://www.youtube.com/watch?v=Pqj8KE4XxLs 

Artikkel

Mantra Gora

http://www.myspace.com/mantragora

Ansambli Mantra Gora mõjutajateks on alternatiiv-, pop- ja maailmamuusika. Märksõnadeks on eksperimenteerimine, tunnetuslikkus ja ürgsus. Meeleolud kõiguvad, mõtted  muudavad suunda ja on nagu petlikud kevadilmad – mis just tundus sooja päikesena, on nüüd jäise tuule meelevallas. Loomingust õhkub põhjamaist kargust ja müstikat. Metsas luusivad haldjad ja tuul karjatab lilli. Mida külvad, seda lõikad!  

 

2004. aasta kevadel istusid kaks hipitüdrukut kokku ja hakkasid algelistele kitarriviisidele oma sõnadega laule looma. Asjal oli jumet ning kui neile lisandusid kaks kitarristi ja trummar, pääses ka helikeeles rohkem esile tunnetuslik lähenemine. Noorte ja kartmatute meeltega muusikute esimeseks etteasteks sai noorte bändide konkurss, millelt võideti esimene koht.  

Järgnes tormiline aasta rohkete esinemistega, mille käigus anti välja ka üks liveplaat. Ühine tegevus ansamblina katkes õpingute tõttu, kuid liikmete otsingud jätkuvad iseseisvates projektides.  

Teie ansambli nimi on Mantra Gora. Kust see nimi tuleb ning kuidas see teie muusikaloominguga on seotud?

Kui ansambel veel päris nooruke oli, võtsime nimeks Mantra. Meid köitis eelkõige sõnas valitsev rütm. Kui koosseis täienes, aga sama joon jätkus, me nime täiesti välja ei vahetanud. Mõnda aega kotis kantud Doris Kareva luulekogu ”Mandragora” ja samanimelise taime mõjul kasvas välja Mantra Gora. Lisaks kõlas see kõik meile müstiliselt. Nimi Mantra Gora tervikuna midagi tähendama ei pea, kuid soovi korral võib igaüks ise neid seoseid tekitada.

Ansamblis on koos üsna värvikas seltskond. Kuidas te bändi tehes harmoneerute?

Vanu pilte vaadates võib öelda, et päris värvikirev seltskond tõepoolest. Tegelikult ühendas meid soov omanäolist muusikat teha ning selles osas ei pidanud õnneks üksmeelele jõudmiseks kuristikke ületama. Dikteerijat liidrit pole meil kunagi olnud, tervikud on sündinud kordamööda väljakäidud motiivide edasiarendamisel.

Ütlesid, et teie muusika on karge ja põhjamaine. Millest te saate inspiratsiooni oma muusikat kirjutades?

Nii nagu siinsed aastaajad, vaheldub ka meie lugudes kargus ja põhjamaisus soojuse ja leebe tuulega. Inspiratsiooni sõnade jaoks oleme saanud muinasjuttudest ja tõestisündinud lugudest, veest ja taevast, saades tulemuseks puid ja inimesi liitva segadokufiktsiooni.
 

Ma saan aru, et praegu Mantra Gora enam aktiivselt ei tegutse, kuid millised on teie tulevikuplaanid? Kas ansambel Mantra Goral on veel ühiseid tulevikuplaane peale Viru Folgi ning millega te kuulajaid augustikuus üllatate?

Praeguseks plaaniks on Mantra Gora otsi korraliku plaadiga kokku tõmmata. Aga augustis soovime häid Viru Folgi kuulajaid üllatada eriti sooja suveilmaga ja oma parimate lugudega uues kvaliteedis. 

Küsis Tuuli Potik, vastas Elerin Velling

Viru Folk kutsub muusikuid vinterdama!

Helilooja Ülo Vinteri (3.01.1924 – 2.07.2000) sünnist on taaskord aasta möödunud. Käsmu ei unusta omakülameest Vinterit, samuti ei unusta teda Käsmus toimuva folgifestivali korraldajad. Kui möödunudaastasel festivalil toimus helilooja juubeliaasta puhul suur gaalakontsert, siis alates tänavusest aastast kannab Vinteri nime väike vabaõhulava Käsmus Neeme teel Tallinki maja hoovil, üpriski Ülo endise elukoha, Paujaagu talu naabruses.

Vinteri lavale ootavad folgipeo korraldajad vinterdama kõiki asjasthuvitatuid muusikuid, olgu siis üksikesinejaid või suuremaid, kuni kuueliikmelisi kollektiive. “Vinterdamine” on uus mõiste eesti keeles, mis tähendab Vinteri loomingu töötlemist esitaja nägemuse kohaseks. Igal aastal pakub Viru Folk välja vinterdamiseks kolm lugu Ülo Vinteri mahukast loomevaramust. Esimeseks vinterdamiseks on festivali Viru Folk tegijad välja valinud 3 teada-tuntud lugu: “Kas vana arm ka roostetab” (kuulsaks lauldud Lauri Nebeli ja Väino Puura poolt filmis “Siin me oleme”), “Tootsi marupolka” (“Kui tantsid sa võõra poisi pruudiga”- muusikalist “Kevade”) ja “Lõputa laul” (“Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet” - kuulsaks laulnud lauljatar Heli Lääts).

Miks peaks vinterdamine muusikutele huvi pakkuma, selgitab idee autor, festivali Viru Folk peakorraldaja Peep Veedla: “Minu poole on esinemissooviga Viru Folgil pöördunud paljud muusikud, kelle repertuaar oma stiililt meie põhiprogrammi ei sobi. Vinterdamine annabki võimaluse Käsmus esinemiseks erinevate muusikastiilide viljelejatele, sest vinterdused pole stiililiselt piiritletud, nõutav on vaid piisava musikaalse taseme olemasolu. Oma demod vinterdustega õigeaegselt esitanud ja professionaalsetelt hindajatelt heakskiidu saanud muusikud pääsevad kolmepäevasele festivalile Viru Folk 2010 tasuta.  See, kes on saanud maha parima vinterdusega, selgub kohapeal ja otsuse teeb auväärne Käsmu Küla Komisjon. Võitjaks kuulutatud muusik või muusikakollektiiv saab auhinnaks Tallinkilt Stockholmi kruiisi.”

Muidugi on vinterdama oodatud ka festivali põhiprogrammi esinejad, nii senised, tänavused kui tulevased. Kindlasti annab vinterdamine Ülo Vinteri unustamatule heliloomingule palju uusi elusid ja äratab ellu unustusse vajunud heliteoseid. Elagu Vinter!

Vinterdamise projektijuht:
Ylle Rajasaar

55577787
ylle@virufolk.ee


Vinterdamise juhend.

„Vinterdamine” on uus mõiste eesti keeles ja tähendab helilooja Ülo Vinteri loomingu interpreteerimist esitajale sobivas vormis.

„Vinterdamise“ eesmärk on populariseerida helilooja Ülo Vinteri loomingut ja leida värskeid ja uuenduslikke lähenemisnurki tema tuntud  ja vähem tuntud lugudele.

Igal aastal valib toimkond välja 3 erinevat pala Ülo Vinteri mahukast heliloomingust ja nimetab need aasta Vinterviisideks. Koostöös Eesti Rahvusringhäälingu Heliarhiiviga pannakse kodulehele üles helifailid nimetatud paladega.

Žürii eelvalikul pääseb igal aastal festivalile Viru Folk 11 vinterdajat, kes saavad Vinteri-laval võimaluse esineda kuni 20-minutilise programmiga. Lisaks neile pääseb festivali lavale üks vinterdaja, kelle hääletab lemmikuks ja seega festivalile esinema internetipublik.

Viru Folgile esinema pääsenud vinterdajatest parima valib Käsmu Küla Komisjon ja oma sõna saavad sekka öelda ka festivali külalised. 

Korraldaja lähtub konkursi korraldamisel ja läbiviimisel Eesti Vabariigi territooriumil kehtivast Autoriõiguse Seadusest.  

Reeglid

1. Vinterdama on oodatud 1-6-liikmelised koosseisud, sõltumata liigist, soost, east, rahvusest.
2. Koosseisu instrumentaalsele osale puuduvad piirangud, vinterdada võib kõikide vahenditega, mis võimaldavad luua rütme ja helisid.
3. Vinterdada võib kõikides tuntud ja tundmatutes keeltes ja žanrites.
4. Vinterdaja valib toimkonna poolt  aasta Vinterviisideks nimetatud palade seast ühe kuni kolm, millest loob oma versooni - „vinterduse“.
5. Vinterduse puhul on oluline, et algne pala oleks äratuntav - kas fragmendina, peateemana või mõnel muul moel.
6. Vinterdus, pikkusega kuni 3 minutit, tuleb salvestada mp3  formaati ja saata aadressile ylle@virufolk.ee
7. Helifailiga samas kirjas ootame ka vinterdaja lühitutvustust, nimelist koosseisu ja kontaktandmeid.
8. Vinterdusi saab e-mailiga saata 1. veebruarist 15. märtsini 2010. Hilisemaid vinterdusi  züriile hindamiseks ei edastata.
9. Üks koosseis saab konkursile saata kuni 3 vinterdust.
10. Kõik saadetud vinterdused pannakse üles Viru Folgi kodulehele, kus külastajad saavad anda kõige enam meeldinud vinterdusele poolthääle. Internetihääletusel välistab korraldaja võimaluse ühel inimesel lugematu arv kordi hääletada. Vinterdamise autori ja esitaja nime ei avaldata kuni zürii otsuse ja rahva hääletuse tulemuste avalikustamiseni.
11. Žürii teeb oma otsuse ja avalikustab 11 valitud vinterdajat Viru Folgi kodulehel 1. aprillil 2010.
12. Külastajatelt enim hääli saanud vinterdus avalikustatakse Viru Folgi kodulehel 1. aprillil 2010.
13. Juhul, kui žürii ja rahva hääled langevad kokku, saab festivalil esinemise võimaluse esimene kollektiiv, kes jääb välja zürii valikust, aga kes on saanud kõige rohkem rahva hääli (näiteks juhul, kui žürii ja rahva hääled langevad kokku kõigil 11 korral, saab avaliku vinterdamise võimaluse häältearvult 12. koosseis).
14. Korraldaja tagab žürii professionaalse koosseisu ja hindamisprotsessi õigluse.
15. Žürii ja rahva hääletuse tulemusena Viru Folgile esinema valitud 12 vinterdaja nimed ja konkursile saadetud vinterdused on alates 1. aprillist kõigile vabalt näha ja kuulata.
16. 12 tublimale vinterdajale on tagatud tasuta pääs festivalile ja neile luuakse võimalus esineda Vinteri laval kuni 20-minutilise programmiga. Esitaja koostab programmi vastavalt oma parimale äranägemisele, lisaks vinterdustele võib esitada ka omaloomingut, rahvamuusikat või muud, antud esitajat iseloomustavat repertuaari.
17. Viru Folgi Vinteri laval esitamisel tulevate vinterduste puhul ajaliimiti ei seata. Vinterdaja ei saa ületada talle antud programmilist ajalimiiti, 20 minutit.
18. Parim Aasta Vinterdaja selgub Viru Folk 2010 festivali ajal ja selle valivad Käsmu Küla Komisjon ja festivali külalised. Aasta Vinterdaja saab Tallinkilt auhinnaks kruiisi Stockholmi.

2010. aasta Vinterviisid:

1. „Kas vana arm ka roostetab“

Sõnade autor Ardi Liives

2. „Tootsi marupolka“ muusikalist „Kevade“

Sõnad Enn Vetemaa, Viktor Nelik

3. „Luuletus“ („Lõputa lugu“) estraadikontserdist lastele

Sõnad Kalju Kangur.

Folgialbumist

Klassikaraadio saate „Folgialbum” toimetaja Liina Vainumetsa kirjutab saate sünnist ja selle arengust.
Küsisid Klassikaraadio saate „Folgialbum” sünni kohta. Heitsin pilgu vanadesse märkmetesse ja nägin, et esimene „Folgialbum” oli eetris 12. novembril 2004. Olen ise ka üllatunud – „Folgialbum” elab siis oma elu juba kuuendat aastat. Saade on eetris kord nädalas. 
 
”Folgialbumi” idee on tuletatud otseselt Klassikaraadio saatest „Album”, mis samuti praegugi jätkub. Nimelt on muusikaloojatel olnud ikka kombeks oma asju kokku koguda ja välja valida albumitesse, anda välja CD-sid, panna kokku kontserdikavu. „Folgialbum” niisiis tutvustab üht väljaannet või üht kontserti. 
 
Tol 2004. aasta novembril muutsime pisut saatekava. Reede õhtul eetris olnud kultuurisaated kolisid neljapäevale. Reede õhtul jäi pärast kontserdiülekannet vaba saateaega tunnike või vähem – reede õhtu oli minu täita. Sinna siis potsataski „Folgialbum”. Oli lihtsalt äkki kohal ja ütles: „Siin ma olen ja teisiti ei saa,” või muud seesugust (need sõnad on jäänud kõrvu helisema ühest intervjuust Lauri Sommeriga, kes samuti tunneb huvi igasuguste kodusalvestajate ja muu sarnase vastu). Tänaseks on saateaeg liikunud pühapäeva õhtule. 
 
Folgi teema lihtsalt tõmbas mind ligi. Olles õppinud professionaalset muusikat, muusikalugu ja töötades klassikalise muusika raadios, huvitas mind püüda leida üles kõikide muusikate süda – lihtne laul või tantsuviis. Kõik suured heliloojad on samuti seotud mingil moel rahvalauluga, võime mõelda Chopini masurkadele või barokktantsudele – see muusika ei ole sündinud eimillestki. Igal suureks saanud heliloojal on olnud kusagil emmeke, kes laulis või taadike, kes tantsis, eks ole. Teiseks sikutas mind folgi poole vajadus kobada oma identiteedi järele. Mäletan, et kui tegin intervjuu Tuksamiga, tundus, et see on suur rõõm ja privileeg. Ükskõik kui suurepärased orkestrid ei ole mu kõrva all mänginud, lihtne laul on ikka südame lähedal. 
 
Folgi teema sisse on mahtunud väga palju huvitavat ning avastamisrõõmu jätkub ikka veel. Mulle tohutult meeldib rahvamuusiku otsene ja siiras suhe oma lugudega. Saates on kuulatud eesti, bretooni, tuva, norra, rootsi, soome jt rahvamuusikute plaate, eestlaste puhul mitte ainult „klassikalist” rahvamuusikat, vaid ka autorilaulu. Kui jäin lapsepuhkusele, kutsusin „Folgialbumit” tegema Leanne Barbo, kes tõi kaasa oma imearmsa sissevaate näiteks baski ja läti muusikasse. Praegu, kui olen raadios tagasi, on uurimise all Euroraadio folgikontsertides pakutav. 
 
”Folgialbumi” tegemine on nagu jõge mööda triivimine, mine sa tea, mis sealt käänaku tagant välja ilmub. Igatahes siiani on olnud vahva neid muusikamaastikke ja inimesi, keda need avavad, imetleda. 
Liina Vainumetsa 

Kolm taevast lugu

Muinasjutukogumiku „Taevane pulm“ (Tallinn 2006) nimiloos kutsutakse kangelane oma pulmast võõra poolt ära, hetkeks kuulama taevaseid viise. Taevasse minnes leiab mees, et pole midagi nii ilusat varem kuulnud, ta tahab kuulata veel teisegi loo ja, vaatamata kutsuja manitsusele, kolmandagi. Kui kangelane siis enda arvates pärast kolme loo ärakuulamist taevast pulmamajja naaseb, leiab ta eest tühja talu ja muutunud küla – kodupaigas on möödunud kolmsada aastat.  
Justkui lühikest aega äraolek siinsest maailmast, ent tegelik naasmine alles pika aja järel esindab rahvajuttudes valitsevat arusaama, mille järgi liigub aeg siin- ja sealpoolses maailmas eri kiirusega. Muinasjuttudele ja muistenditele on üldse tunnuslik seesugune vastandamine, meie ja „sealpoolset“ maailma kujutatakse mitmes mõttes pöördvõrdelisena – näiteks „sealt poolt“ saadud kuld muutub siin maailmas väheväärtuslikuks ja vastupidi, kaasa saadud praht muutub maa peal kullaks.  
Maailmas on see lugu üsna levinud ning Eestis samuti – kahest sarnasest süžeest on meie rahvaluulearhiivis kokku ligi poolsada üleskirjutust üle maa. Sageli võib neis lugudes olla kaasakutsujaks sõber, kes vastavalt kokkuleppele kutsub meest pulma oma surma järel, või siis kutsub meest surnuaial jalaga tonksatud pealuu kaasa maa-alusesse pulma. Loo teine seletusvõimalus olekski panna kuulajat/lugejat mõtlema sureliku igapäevase elu kaduvuse üle ning külaskäik taevasse (või maa-alusesse) maailma oleks kohtumine surnuteilmaga. Enamik ülalkirjeldatud lugusid lõppeb mällusööbiva kirjeldusega, kuidas sadu aastaid ära olnud kangelane oma tegelikust vanusest teada saades põrmuks variseb. Nii pidi ka pulmaline mõtlema, et tema rõõmupidu on igaviku seisukohalt tühine. Rahvajuttude taustsüsteem on pärit reaalsest ühiskonnast, muinasjutt võib tundub meile väljamõeldud loona, lastejutuna, millel pole seost tänapäevase täiskasvanute maailmaga, ent endisaegses ühiskonnas on muinasjutt olnud täiskasvanute jutt ja ümbritseva maailma ning väärtuste süsteemiga vägagi seotud. See on tinginud ka lugude olustiku – talupere elamu ja ümbruskonna ning kangelased talurahva seast (nõnda pole ime, et tänapäeva lapsed kirjutavad muinasjutte, mille kangelased on tuntud reklaamidest ja kaasaja ühiskondlikest sündmustest). Enamikus muinaslugudes peegeldub reaalne täiskasvanute kogemusi peegeldav maailm, ja talu-kontekstile vaatamata räägib muinasjutt tegelikult ka tänapäeva inimese üldinimlikest probleemidest.  

Julius Reepärg paneb kirja Jaan Muruvälja jutte. ERA, Foto 1241. 1937. 

Nagu head lood ikka, on ka muinasjutud avatud tõlgendusvõimalustega ning pakuvad meile seletuseks väga mitmeid variante. Loo kolmas seletusvõimalus võiks olla näiteks muinasjuttude sisu üldisest reeglistikust, muinasjutu „poeetikast“ tulenev – lugu on võrdpildiks inimese kokkupuutele millegi erilisega. Taevaseid lugusid kuulava mehe kogemusele võib tuua paralleele arvukate elamuskogemustega – olgu tänapäeval näiteks reisimisega võõrale maale, erakordse sündmuse läbielamisega või mingi muu erilise hetke kogemisega – miks mitte ka teatri- või kontserdielamusega.  
Kindlasti taipas endisaegne talumees, et on hetki, mida kogedes toimub inimese mõttemaailmas muutus ning ta ei jää enam endiseks. Mõistagi ei pea see muutus olema selline, mille järel inimene põrmuks variseb, vaid see võib olla kogejale ka positiivne. Sellest annab tunnistust, et mõned jutustajad on selle loo traditsioonilise lõpu ümber teinud. Meie muinaslugudest ülevaadet andev imemuinasjuttude antoloogia (2009) toob ära rahvaluulekoguja Julius Reepärgi poolt Virumaalt Aasperest pärit jutustaja Jaan Muruvälilt (Mahkveilt) üles kirjutatud variandi, kus samal moel pulmas kogemuse läbi elanud mees naaseb seitsmekümne aasta järel oma pruudi juurde, taskus tükk kaasa võetud sepikut. Kui ta vanaks jäänud naine seda sööb, muutub temagi uuesti nooreks ning nad elavad edasi õnnelikku elu. „Võib olla, et elavad praegu veel.”  
Nii võime kolme taevast lugu kuulanuna elada ka meie reaalses maailmas edasi ehk natuke teistsugusena, ereda elamuse läbi pisut muutununa. Sarnaselt jutustaja Mahkvei variandiga ehk isegi veidi nooremana.

Risto Järv 

Plaadisoovitus

Eesti Mandoliini Orkester: Pappa Mando Orkester,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=27586

ja

Jamie Cullum, The Pursuit,

http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=27073

videod:
http://www.youtube.com/watch?v=wU3I8R5t5T8
http://www.youtube.com/watch?v=S0z1Mo7O6dE&feature=fvsr

Raamatusoovitus

Toomas Raudam: Anti ja mina, Tuglas ja meri

http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/v%C3%A4ike/109359

„Väikest“ oli mul väga kerge kirjutada. Ei kirjutanud ma seda ju üksi, mina aitas mu enda lapsepõlv ja muidugi Anti, minu esimese raamatu peategelane. Veel olen ma tänu võlgu Steven Weissile Chicagost, kelle vanaisa fotokogust on pärit raamatu kaanel olev pilt, kes mul pilti lahkesti kasutada lubas. Veel aitas mind Ken Kalling, kelle käsikirjaline uurimustöö eugeenikast Eestis oli mulle suureks abiks Elo Tuglase hingeseisundi mõistmisel 1935. a, aga ka Kätlyn Koritski, kes samuti nagu ka mina „väikse“ vastu huvi oli tundnud, kirjutades sellest oma bakalaureusetöö.  Mõtlesin, et tore oleks mul selle raamatuga kirjutamisega lõpp teha, lõppude lõpuks on mul selle ajaga, mis ma kirjanik olen olnud (vist varsti juba kolmkümmend aastat), kõik ära öeldud. Paraku see unistus vist ei täitu. Kuid mis ka ei ole, kui mind enam ei ole, siis palun oma lugejal selle raamatu paigutada kõige lõppu. Kus on ka kõige algus.

Filmisoovitus:

Kinos “Võib valjuks minna”

Meie kinodes pole just tihti võimalik vaadata muusikafilme. Nüüd on aga meieni jõudnud suurepärane dokumentaalfilm kolmest rockmuusika suurkujust – Jimmy Page’ist, Jack White’ist ja The Edge’ist.  
Minge kinno muusikat nautima! 

„Rohkem kui muusikast ja kitarridest on see film armastusest ja kirest, kunstist ja kõigest ülejäänust, mis meid ahvidest eristab. Pärast selle filmi nägemist tormasin ma esimese asjana muusikariistade poodi.” – Mihkel Raud 

Kohtusid kord kolme erineva põlvkonna kitarrivirtuoosid The Edge (U2), Jimmy Page (Led Zeppelin) ja Jack White (The White Stripes), et jagada isiklikke lugusid, muljeid ja meenutusi. Tulemuseks on dokfilm, mis näitab, kuidas mööblipolsterdaja Detroidist, stuudiomuusik ja maalikunstnik Londonist ning 17-aastane Dublini koolipoiss arendasid igaüks välja omaenda unikaalse saundi ja stiili, mängides oma lemmikinstrumentidel, millest mõned on leitud, teised ise leiutatud. Saab selgeks, millised paigad ja inimesed on neid mõjutanud ning miks nad üldse kirjutavad ja mängivad. Filmi keskmes on päev, mil Jimmy Page, Jack White ja The Edge esmakordselt kohtusid ja maha istusid, et jagada oma lugusid, õpetada ja mängida.  
http://www.youtube.com/watch?v=5sBLir8H2zM

Meisterlik dokumentaalfilm “Võib valjuks minna“ ei tarvitse sundida kedagi kitarri kätte võtma ega muuda ilmtingimata ka seda, kuidas keegi kitarri mängib. Küll aga peaks film muutma seda, kuidas nüüdsest peale kitarrimuusikat kuulate. Filmi autoriks on Davis Guggenheim („An Inconvenient Truth“). 

Rohkem infot: http://www.forumcinemas.ee/

Kuula saadet:

„Tuule tuba” Klassikaraadios

„Tuule tuba” on Mikk Sarve neljaosaline saatesari Klassikaraadios. 
 
„Meil on tuba tuule pealla,  
elu heinakõrre pealla,  
seal, kus tuul on toa teinud,  
vesi palgid veeretanud,  
sadu seinad sammaldanud,“   

kõlab omal ajal noorte kultusfilmiks kujunenud Rein Marani filmi „Laanetaguse suvi” avalaul. Laulu aitab lahti mõtestada usundiuurija Uku Masingu tõdemus: „Kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi vaimust.” 
 
Tuul liigutab laevu, muudab ilma, toob värske õhu, kuivatab ja peatab kõdunemise. Küllap seetõttu ongi tuult seotud vaimuga.
 
Tänapäeva tehiskeskkonnas elades pole lihtne taibata seoseid, mis omal ajal, kui elasime käsikäes looduse ja loodusnähtustega, olid enesestmõistetavad. 
 
Saatesarja neli saadet toovad kuulajani usundilisi muistendeid meie rahvaluule arhiivist, Matthias Johann Eiseni raamatutest, inimeste mälestustest. Saatejuht aitab muistendeid lahti seletada ja siduda kuulaja jaoks kogetavaks tänapäevaga seotud taipamiseks.
 
54-minutilise saate muusikaosas kõlab Mikk Sarve muusika Rein Marani loodusfilmidest, kus laulavad ja loitsivad Anne Maasik, Priit Pedajas, Mikk Sarv ja teised. 
 
Saate autor on Mikk Sarv 
 
”Tuule tuba” on Klassikaraadio eetris neljal neljapäeval: 11.02; 11.03; 8.04 ja 13.05. Saate algusaeg on kell 21, saade kordub pühapäeval kell 14.05 ja on järelkuulatav internetis. 
 
Mikk Sarv 

Kalender

Fenno-Ugria Asutus ja Kuninglik Norra Suursaatkond kutsuvad Teid saami õhtule

Pühapäeval, 7. veebruaril kell 15.00 
Vanalinna Muusikamajas (Tallinn, Uus 16c)  
Külaline: ÁNDE SOMBY Norrast
• joiud, jutud, pildid 
• saami suupisted 

Ánde Somby räägib kaugel Põhjalas virmaliste ja keskööpäikese valguses elavatest saamidest, jutustab lugusid ning joiub. Kuulajad saavad õppida joiguma ja pärida kõike saamide eluolu kohta. Saami õhtu laulud ja jutud on mõeldud nii lastele kui ka täiskasvanutele.  
Ánde Somby on Tromsö ülikooli õigusteaduste doktor, kes uurib õigusfilosoofiat ja põlisrahvaste õigusi. Ta korraldab ka saami kultuurifestivali Riddu Riđđu, tegeleb kunstiga ja musitseerib saami ansamblis Vajas.
Saami õhtu jätkab Fenno-Ugria soome-ugri rahvuspühasid tutvustavat sarja Vanalinna Muusikamajas. Üritus on tasuta, kõik huvilised on oodatud. 
 
Saamid tähistavad 6. veebruaril oma rahvuspüha, millega meenutatakse 1917. aastal kokku tulnud esimest saami kongressi. See kongress pani aluse saamide riigipiiridest sõltumatule ühistööle ja väljendas esmakordselt saami rahva ühtsust.  
 
Saamid, keda on kokku umbes sada tuhat, elavad Soome, Norra, Venemaa ja Rootsi põhjapiirkonnas. Soome-ugri keelte hulka kuuluvad saami keeled on läänemeresoome keelte kõige lähimad sugulaskeeled.

Hõimuõhtu plakat: http://www.fennougria.ee/public/saami_ohtu_plakat.JPG

Kontakt:  
Kadi Raudalainen, Jaak Prozes 
Fenno-Ugria Asutus 
tel 6445155, 6445119
www.fennougria.ee

Vennad Johansonid ja õed Taulid

http://www.rockcafe.ee/event/102

Kuupäev: 18.02.10
Kell: 19:00
Hind: 100 / 125 EEK
Lisainfo: Piletid müügil PILETILEVIS ja STATOILIS. Piletimüük klubis vaid sularaha eest.

Vennad Mart ja Jaak Johanson astuvad üles seekord vastakuti või vaheliti õdede Taulidega. Ühendav asjaolu peale selle,et vennad ja õed kohtuvad, on mulgi päritolu. Mingid laulud-lood tulevad ilmsesti selles seoses ettekandele.

Johansonid on viimasel ajal "pildil" olnud kogu vahmiiliga (Kärt, Mart, Ants, Jaak). Jaak ja Mart kahekesi võtavad ette laule, mis suurema vahmiiliga mõneti kõrvale jäänud. Isiklikud, mõtlikud, krõbedad, kibedad ning rõõmsadki pöördumised tegelikkkuse ja tõelikkkuse pooole.

Õed Anu ja Triinu Taul on üles sirgunud perekonnas, kus laulu- ja pillimänguoskus on põlvest-põlve edasi kandunud. Aegadetagused regilaululised kajastused on põiminud nende lood just selliseks nagu nad on - otsapidi unenägudes, teistpidi tegelikkuses. Sel kohtumisel laulavad õedki sekka juba mõneti unustusse vajunud laule.

Kitarrihelidele vahelduseks annab tooni 2-realise ja eesti lõõtsaga Tarmo Noormaa.

Impressum

Väljaandja: MTÜ Viru Folk
http://www.virufolk.ee/kontakt

Viru Folgi nädalakirja on toetanud kirjasõnaga: Contra, Aarne Ruben, Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Hannes Varblane, Margus Kasterpalu, Hendrik Relve, Toomas Raudam, Jaak Allik, Jaak Prozes, Ott Sandrak, Aarne Vaik, Anzori Barkalaja, Aivar Ruukel, August Kilk, Mare Kõiva, Elle-Mari Talivee, Astrid Böning, Jaak Johanson, Urmas Tamm, Jaanika Saar, Priit Pramann, Raul Altmäe Heili Vaus-Tamm, Peeter Laurson, Aarne Valmis, Aivar Tõnso, Kaido Einama, Peep Ilmet, Maian Kärmas, Ain Mäesalu, Mart Jüssi, Art Leete, Katrin Kumpan, Leelo Tungal, Tiit Kändler, Neeme Punder, Kristi Jagodin, Thea Kristal, Jaan Pehk, Taive Särg, Ivar Sild, Peeter Vähi, Kalle Kurg, Madis Veskimeister, Jüri Kaldmaa, Indrek Jääts, Veiko Pesur, Kalle Suuroja, Aune Veersalu, Ave Alavainu, Eino Pedanik, Kutt Kommel, Kadri Kask, Tiit Sibul, Õie Sarv, Mikko Savikko, Rein Maran, Juhani Püttsepp, Risto Järv jt.

Toimetajad:
Tiit Lepik tiit@virufolk.ee  51992928
Tuuli Potik tuuli@virufolk.ee  55591032
Keeletoimetaja: Tiiu Kukk